Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.

Priske hurmaa hurmur, viljapuuaia valitsejanna.
Leiame su magamas terve päeva ja kaotame su kogu ööks.
Öösel teeb võluv sammaljalg armastuse tööd, luurab, õnnistab ja suudleb kastepiisku. Mõni julgeb väita, et ta teeb armastusetööd ka magades, lakkamatu mässaja, õrn võrukael.
Iga hingetõmme on uus jõud, mis külvab ja lõikab – headust ja ilu, tõde ja saladusi. Saladusest kantud saladusse, paotades vihjeid õrnusest vaid neile, kelle silmad embavad hurmaa magusat vilja.

Õhk voolab kõrgendikult alla madalamale, kus ta läheb läbi puude ja võsa, üle lagendike ja mööda loomakarjadest. Kõige selle loomuliku kulgemise kõrval või tegelikult selle sees on midagi kasvamas, üles tulemas, välja tulemas, otsimas võimalust saada nähtavaks ja tuntavaks. Ilu asendub kohutava ängiga ja raske on maha visata tunnet, et nad on teineteise jaoks olemas mingi kavala, aga nõmeda põhjusega.

Oo suursugune tulelind, elu ja surma valdjas, halasta minu kui nüri ja pooliku hinge peale. Lasku ja hoia kinni oma tuld täis suu ning talitse oma punast hõõguvat keelt. Ära lase oma emotsioonidel üle keeda ja kannata veel oma vihaleekide vallapäästmisega.

Bokside vahel liikudes nägin ühes kohas kastides väga suuri maasikaid, ikka väga väga suuri. Need olid otstest valged, suurte pooridega, keskelt punased ja teiselt poolt otsast rohelised. Tavalise õuna suurused.
Kui ma sinna maasikate juurde seisma jäin, tuli juurde üks mees, kes esmapilgul tundus kurja ja isegi vägivaldse hoiakuga. Tema aga pakkus mulle maasikaid maitsta ja see eelnev tunne kadus sellega kohe ära, pigemini tekkis hoopis sümpaatia. Võtsin ühe maasika vastu ja võtsin selle endaga kaasa ning tulin sealt tulema. Maitsmata see jäigi.

Illustratsioonid inspireeritud El Jadida linnast Marokos. Oma mõnekuisel talvepõikel Marokos jäädvustasin piltidena jalutuskäigud ja vaiksed hetked paikades, mis olid kõige meeldejäävamad.
Kui illustratsioonid said valmis, printisin nad välja ja panin meie sealse akadeemia seinale ning tegin mini näituse. Kohalikud õpetajad aitasid asjaajamise ja tõlkimisega.

Toon allpool ära mõned allikad, millega olen kuidagiviisi kokku puutunud ja mis mõjuvad Marju Lepajõele omaselt vaimu ülendavalt.

Plotinose vaadete keskmes on kolm hüpostaasi (kr. hypostasis – olemus, aluspõhi, tegelikkus).
ἓν (hen) – üks, hüve, ainuline, ilu
Plotinose alge, mis on täiuslik ja kõikehõlmav, mõistuseülene, jääb aga kõigist kategooriatest ja olevastki väljapoole.
Kui tahta jõuda üheni, tuleb järgida jumalat (Plotinose “Enneaadid” VI 8. 19. 10).
νοῦς (nous) – intellekt, mõistus või vaim (“Tõlkida νοῦς eesti keelde kui ‘vaim’ pole võib-olla kõige parem ei mõisteloolisel ega ka sisulisel põhjustel – vaimul pole selget sidet ühegi mõttetegevust väljendava verbiga.” – Marju Lepajõe)
Ühest esildub intellekt, mõistus, esildub paratamatult ja igavesti. See on ideede maailm (Platoni pärand), kus asuvad kõikide asjade igavesed vormid.

Istun kivimüüri peal ja armastan päikest. Õhk on parajasti soe, ei liiga palav ega liiga jahe. Tähelepanu köidab taamal sama moodi päikese käes kükitav kass. Ta istub seal omaette ja ta helkiv punane karv tundub vastupandamatult pehme. Kassid köidavad alati mu tähelepanu. Tõusen püsti ja hiilin lähemale ning panen igaks juhuks särgi selga, et teda mitte ehmatada. Kõrvade liikumisest saan aru, et mind on märgatud. Sellest hoolimata jääb ta oma kohale ega jookse ära.

Aeg-ajalt tekib argisusest ja asjade pealiskaudsusest tüdimus. Oleks vist mõistlik sellega leppida, aga tahaks ka maitsta midagi tummist ja vaadelda midagi tuumakamat. Näiteks seda, kui kaugele, kõrgele ja sügavale on võimalik inimliku tajuga minna ja kuidas seda teha? Vastus on lihtne – ära mine öösel magama ja universumi saladused tulevad ise sinu külje alla. Lase tajul muutuda tundlikuks ja vaimsel viljal küpseda lõpuni ning söö see siis ära. Aga miks on öö ikkagi see kõige parem aeg vaimseks toimetamiseks?

Ibn Arabi kirjutab, et Horisont on koht, kustkaudu tajalli (jumalik ilmutus) siseneb. See on kokkupuutekoht füüsilise ja vaimse maailma vahel – pilguheit vaheilma (barzakh).
Olles meelelises maailmas, ei suuda me vaimset maailma tavateadvuses tajuda, aga on hetked ja tegevused, mis toovad need tasandid üksteisele lähemale.

Ibn Arabi käsitleb oma lühikeses, aga tihedas teoses “Neli tarkuse sammast” nelja vaimse teekonna vundamendiks olevat praktikat ehk „tarkuse sammast“: vaikus (ṣamt), eraldatus (ʿuzla), paast (ṣawm) ja tähelepanelikkus / ärkvelolek (yaqẓa / murāqaba)

Ibn Arabi toob näite kuidas mõista ja kasutada valgustatud tekste. See oleks justkui herbalisti poe külastamine – kui sealt sisse võtta kõik rohud, siis on see kahjulik ja mürgine, aga kasutades rohtusid vastavalt vajadusele ja liialdamata, mõjuvad need tervendavalt. Sama võib öelda ka iga muu asja kohta, sest asju ja teadmisi on lõpmatult – tuleb osata valida, mõistlikult ja õige mõõdu järgi.

Ibn Arabi kirjutab, et on olemas Üks Olemus, kellel on palju nimesid ning palju omadus- ja tegusõnu. Suudeldes mind ja sind, loob Üks Olemus iseenda pildi maisesse vormi. Nimeks saab talle Aadam, kes on tehtud savist (mullast). Seejärel õpetatakse Aadamale kõik Ühe Olemuse nimed, omadus- ja tegusõnad. Võttes peoga madalast ja peites selle sisse kõige kõrgema.