Neurootilised mõtted ja unenäod ~ lisaks illustratsioone ja poeesiat.
Õhk voolab kõrgendikult alla madalamale, kus ta läheb läbi puude ja võsa, üle lagendike ja mööda loomakarjadest. Kõige selle loomuliku kulgemise kõrval või tegelikult selle sees on midagi kasvamas, üles tulemas, välja tulemas, otsimas võimalust saada nähtavaks ja tuntavaks. Ilu asendub kohutava ängiga ja raske on maha visata tunnet, et nad on teineteise jaoks olemas mingi kavala, aga nõmeda põhjusega.
“Don’t know what you’ve got ’til it’s…”
– Gone
Oo võimas tulelind, halasta minu, rumala ja lootusetult haige peale. Lasku ja hoia hinge, seniks kuni ma kohanen olukorraga, tutvun reeglitega, hooman suurust ja mõõdan kaugust. Kas ei võiks sinus olla sinepiseemne suurune osa halastust, lahkust ja ennekõike lootust, et ka minust kasvab puu, mis kannab head vilja.
“As quiet as if a nightmare or a ghost had been routed.”
– From somewhere a bass voice rang out, demanding quiet.
Bokside vahel liikudes nägin ühes kohas kastides väga suuri maasikaid, ikka väga väga suuri. Need olid otstest valged, suurte pooridega, keskelt punased ja teiselt poolt otsast rohelised. Tavalise õuna suurused.
Kui ma sinna maasikate juurde seisma jäin, tuli juurde üks mees, kes esmapilgul tundus kurja ja isegi vägivaldse hoiakuga. Tema aga pakkus mulle maasikaid maitsta ja see eelnev tunne kadus sellega kohe ära, pigemini tekkis hoopis sümpaatia. Võtsin ühe maasika vastu ja võtsin selle endaga kaasa ning tulin sealt tulema. Maitsmata see jäigi.
“Angel, gloomy angel…”
– Mõtteis keerlev viisijupp
Illustratsioonid inspireeritud El Jadida linnast Marokos. Jalutuskäigud ja vaiksed hetked.
Kui illustratsioonid valmis said, printisin nad välja ja panin meie sealse inglise akadeemia seinale üles ning tegin mini näituse. Kohalikud õpetajad aitasid asjaajamise ja tõlkimisega.
“Perfect makes perfect”
– Inglise akadeemia moto El Jadidas
Toon allpool ära mõned allikad, millest olen ammutanud inspiratsiooni ja mis mõjuvad Marju Lepajõele nii omaselt vaimustavalt. Olen talle selle töö eest väga tänulik, sest tänu sellele olen nii mõnegi lukus hetke oma elus lahti muukinud.
Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel.
– Marju Lepajõe
Ühe lõpp on teise algus. Kuldsed lehed ja loojuva päikese valgus embavad hinge, aga kas lõpuks ei teki ka sellest väsimus ning kas nostalgia ei mõju umbsena? Kuldse äärega käekell peegeldab soojust ja kriimud klaasil on justkui muiged, mis pilgutavad hoiatavalt silma. Uus algus vajab ruumi ja anname aru, et värskus ja vana mööbel on pidevas konfliktis ning konflikte on juba niigi palju. Keegi sosistab kõrva, et õige pea oleme kohal.
Valge hobune
läheb tuulega kaasa.
Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.
– Lorna Crozier