“… ja elu läheb mööda nagu vilgas põlluhiir, liigutamata ühtgi kõrt.”
Istun kivimüüri peal ja armastan päikest. Õhk on soe, ei liiga palav ega liiga jahe. Tähelepanu köidab taamal sama moodi päikese käes kükitav kass. Ta istub seal omaette ja ta helkiv punane karv tundub vastupandamatult pehme. Kassid köidavad alati mu tähelepanu! Tõusen püsti ja hiilin lähemale ning panen igaks juhuks särgi selga, et teda mitte ehmatada. Kõrvade liikumisest saan aru, et mind on märgatud. Sellest hoolimata jääb ta oma kohale ega jookse ära. Lähemale jõudes ehmatan hoopis ise. Näen, et seal kus tal silmad peaksid olema, on vaid koledad korbad, mille vahelt tilgub mäda. Terve keha läbib surin ja hinges võtab võimust ahastus. Kogun ennast ja mõtlen, kas ma saaksin teda kuidagi aidata? Jõudes järelduseni, et ei saa, soovin talle südames kõike head ja jätan ta päikese kätte istuma.
And the days are not full enough
Ezra Pound
And the nights are not full enough
And life slips by like a field mouse
Not shaking the grass
On olemas meditatsioon, mille käigus püütakse ette kujutada ja võimalikult reaalselt tajuda seda, mis tunne on kustutada majas kõik tuled. Jääb vaid pimedus, jääb tühjus ja vaikus (kui veab, siis ei jää sedagi). Koos kõigega kaob kurbus ja raskemeelsus, kaovad armumised ja ahvatlused. Mis tuleb selle asesmele?
Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.Valge hobune
läheb tuulega kaasa.Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.Nüüd võivad kõik
Lorna Crozier “The Motionless Angel” (“Liikumatu ingel”), Smoke, 2000, tõlge: Hasso Krull
sealt otse läbi minna
ja kaduda.
