Oo võimas tulelind, halasta minu, rumala ja lootusetult haige peale. Lasku ja hoia hinge, seniks kuni ma kohanen olukorraga, tutvun reeglitega, hooman suurust ja mõõdan kaugust. Kas ei võiks sinus olla sinepiseemne suurune osa halastust, lahkust ja ennekõike lootust, et ka minust kasvab puu, mis kannab head vilja.
Riistad võitluseks olid olemas, vahendid enesekaitseks, sabotaažiks ja rünnakuks. Puuduvaks lüliks nende ja võidu vahele jäi vaid usk, et maagia hakkab tööle, et lugu võtab tuurid üles ja uskumatu saab reaalsuseks. Võibolla, et see on vaid epiloog millelegi vahvale, traagiline algus, mis nagu hiir jäädes sabapidi lõksu suudab ennast sealt välja rabeleda ja juustu mitte ainult ära süüa vaid avada ka oma meierei.
