Jõude jäetud aed ~ avastamata aeg

Maastikud, sääsed ja kuivanud peenrad

26. 01. 2025

Massiivsed maastikukehad, liikuvad veed ja avastamisväärt linnad. Kõnnin mööda kruusateed, millel on liikumas aeg niisama hõlpsalt kui on kerge lasta vilet üle magusate huulte. Hingematvast ilust hoolimata on mu tennistesse sattunud väike kivi, mis ärritab just nii palju, et ma lükkan pidevalt selle väljavõtmist edasi.

Õhk voolab kõrgendikult alla madalamale, kus ta läheb läbi puude ja võsa, üle lagendike ja mööda loomakarjadest. Kõige selle loomuliku kulgemise kõrval või tegelikult selle sees on midagi kasvamas, üles tulemas, välja tulemas, otsimas võimalust saada nähtavaks ja tuntavaks. Ilu asendub kohutava ängiga ja raske on maha visata tunnet, et nad on teineteise jaoks olemas mingi kavala, aga nõmeda põhjusega.

Kõndisin paljajalu aias, maa oli jalge all soe ja kuivanud muru krõpsus õrnalt. Ümberringi olid persetäis naabreid ja muid inimesi omi tegemisi tegemas – vahest tundub nii kannatamatu, et kogu aeg käib suur sagimine ja igaüks on millegagi ametis, pidades omi tegemisi kõige olulisemateks ja möödapääsmatumateks, olgugi, et kõik need tegemised on ju nii lollid, nagu minugi tegemised.

Peenrad vajasid hädasti kastmist, muld oli muutunud kuivaks nagu tolm. Kastmisest ei tulnud aga midagi välja, sest sel samusel hetkel ründasid mind tüütud sääsed suure parvega. Üritasin neid maha raputada ja pistsin jooksu, ümber maja ja seejärel majja sisse, tuppa pakku.

Meenutused Badge