Ibn Arabi käsitleb oma lühikeses, aga tihedas teoses “Neli tarkuse sammast” nelja vaimse teekonna vundamendiks olevat praktikat ehk „tarkuse sammast“:
Vaikusel on kaks taset.
Esimene on keeleline vaikus – suu kinni hoidmine, kõne ja tarbetu hääle vältimine. Püüe selle vaikuse poole on suure kaaluga. Ainus lubatud erand on kõne Jumalaga (dhikr, palve, vestlus Tema endaga).
Teine ja palju olulisem on südame vaikus – mõtete, sisemise dialoogi, mälestuste ja tulevikuplaanide lakkamine. Südamevaikuse kaal on mõõtmatu.
Ibn Arabi toob neli ilmekat tsitaati:
Täielik südamevaikus on inimesele siin ilmas siiski võimatu. Selle puhtaim vorm on dialoog Jumalaga – olukord, kus südames kõlavad sõnad ei ole enam püüdja omad, vaid Jumal ise räägib läbi tema. See on tõeline „vaikiv kõne“.
Eraldatusel on kolm peamist ajendit:
Eraldatus toob kaasa loomuliku keelelise vaikuse. Südamevaikus seevastu ei pruugi veel saabuda, sest üksinduses võib inimene hakata iseendaga (või kujuteldavate olenditega) kõnelema kõigest muust peale Jumala – toimuvad sisemised dialoogid, fantaasiad või lausa hallutsinatiivsed ilmutused.
Tõeline eraldatus ei sünni kunagi südames enne, kui tekib võõristustunne kõige maise suhtes (zuhd) ning samal ajal täielik selgus ja kindlus Jumala olemuse ja kohalolu suhtes. Alles siis on võimalik segamatu sisekaemus (mushāhada) ning kõik välised ja sisemised segajad kaovad.
The pain was so great, that it made me moan; and yet so surpassing was the sweetness of this excessive pain, that I could not wish to be rid of it. The soul is satisfied now with nothing less than God.
The Life of Teresa of Jesus
Heavens arise! Ibn ʿArabī tells real wisdom stands on four pillars. Two of them are silence and solitude.
First: silence. Keep your mouth shut, except when talking to God, and then keep your heart quiet, no more endless chatter. Only when both are quiet does the secret door open and God steps in.
Second: solitude. Retreat not just from crowds, but from the world’s pull, stop tainting others or being tainted by the world, or simply because you’re lovesick for God alone. True solitude blooms when everything worldly feels foreign and only He feels like home.
