Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud.
11. 04. 2025
Toon välja mõned lõigud raamatust “Marju Lepajõe – Roomlaste taltsutamine“, sarjast “Eesti mõttelugu”, 102. Ilmamaa, 2011. Raamatus leidub nii ilmunud kui ka ilmumata tekste, ettekandeid ja põhjalikke uurimusi, alates lühematest arvustustest ajalehtedele-ajakirjadele kuni magistritöö materjalideni.
I. PLATONICA ET MONASTICA
Platon Eestis Ilmunud: Platon, Teosed: I, 2003, lk. 415-437. ~ Ülevaade Platoni ja tema teoste uurimistööst ja esinemisest Eestis. – “Humanitaarteadustes on üks talumatumaid tõdesid, et ülipopulaarsetes teemades sõnasaaste tõttu progressi (peaaegu) ei toimu. Tühi müra teadusruumis, nii kõnes kui kirjas, nii trükisõnas kui konverentsidel halvab niigi piiratud tunnetusvõime ja aktiivne teadus ei pruugi üldse olla tõhus, ehkki ta sellisena näib.” – “Platoni kirjeldus islami keskaja õpetlase, Egiptuse emiiri al-Mubašširi antoloogias ‘Muhtār al-hikam’ (‘Tarkade ütlused’, u. 1053. a.): ‘Platon oli tõmmuka jumega ja keskmist kasvu. [—] Tal oli ilus habe ja väike põskhabe. Tal olid tumesinised silmaterad, mis välkusid silmavalgetes. Lõua all oli tal must sünnimärk. Ta oli erakordselt võimekas. Ta kõneles sõbralikul moel. Talle meeldis olla üksi üksildastes maakohtades. Tema kohalviibimist võis tavaliselt avastada, kuuldes teda nutmas. Kui ta nuttis, võis seda inimtühjades maakohtades kuulda kahe miili kaugusele. Ta nuttis lakkamatult.'” – “Antiikkultuuri suhtes pole vahet, kas sündida Damaskuses või Tartumaal. Ühtviisi kaugeks jääb see mõlemale, vahe on ainult tõlkimise algusajas. Kõik pidulikud viited gloobusele ja kõned Eesti kuulumisest Euroopasse aegade algusest ei tee olematuks kohutavat pärisorjust ja looma seisust, mis lõppes ju alles eile.” – “Allikate intensiivistunud tõlkimine pole aga kaasa toonud elavamat retseptsiooni sekundaarkirjanduse näol. Suur huvi peegeldub ainult alliktekstide räbalaks loetud raamatukogueksemplaride välimuses.”
Techne mõiste Platonil Ilmunud: Akadeemia, nr 3, 2000, lk. 552–561. – “Kuidas ühendada naudingut ja tõde,naudingut ja tõde, mida muusilised kunstid enesega kaasa toovad? Sellele vastamiseks tuleks meenutada, milline on Platoni järgi inimese tunnetuse astmestik. Kõige üldisemalt võetuna on astmeid kolm (“Politeia” 477 ab): teadmine ja teadmatus ning nende vahel doxa (δόξα ‘arvamus’). Õpetus doxa‘st ja vastavast “vahel-olemisest” on Platoni õpetuse keskpunkte, mis kõige põhjalikumalt on esitatud ehk “Politeias”. Doxa lähtub ideest, seega on tal tunnetusväärtus. Ta on tuhmim kui tunnetus, idee, aga heledam kui teadmatus. Samamoodi nagu doxa on teadmise ja mitteteadmise vahel (μεταξύ), samamoodi on ta olemise ja mitteolemise vahel. Tal on osa mõlemas, aga kumbki pole temas puhas. Oma kahevalentsuse tõttu on doxa‘l eksiv ja eksimatu osa, ta on ühtaegu vale ja õige. Platoni järgi ühendab doxa eneses pistis‘e (πίστις ‘usk, usaldamine’) ja eikasia (εικασία ‘võrdpilt, varipilt’). Kui õppida doxa‘ga ümber käima, juhib ta tõese teadmise ja idee eneste juurde.
Selget, lihtsat, puhast: Plotinosest ja tema tõlkimisest Ilmunud: Akadeemia, nr. 5, 1993, lk. 949-958. – “Täpsete eluaastate kirjutamine Plotinose (205-270) nime järele tekitab ebamugavustunnet. Mitte niivõrd seepärast, et siinne Plotinose sünniaasta erineb “Antiigileksikonis” jt. käepärasemates teatmeteostes pakutavast, vaid pigem tema õpilase, teoste väljaandja ja biograafi Porphyriose sõnade pärast: “Plotinos näis häbenevat kehas olemist” (“Plotinose elu” 1. 1-2).” – “Tänu Porphyriose detailivalikule polegi tema lapsepõlvest muud teada kui meelierutav fakt, et ta kuni kaheksanda eluaastani, koolis käieski, rinda armastas imeda (3. 2-5).” – “Sõna λόγος on otsustusvõimetult logos‘eks jäetudki, pidades silmas lugeja võimalust tutvuda selle keerulise ja tõlkimatu mõistega “Antiigileksikonigi” põhjal.” – “Tema järgi olid Plotinose viimased sõnad: “Püüa jumal meis tagasi viia jumalikuni kõiges.” Sel hetkel olevat Plotinose voodi alla libisenud madu, kadunud auku seinas ning Plotinos oli surnud (2. 23-29).” – “Kes uurib Plotinose eetikat, peaks ühtviisi tuttav olema nii esimese kui kuuenda kui kõigi teiste enneaadidega. Keda huvitab tema metafüüsika, kannatab suurt kahju, kui jätab kõrvale “eetilised” ja “psühholoogilised” traktaadid.”
Plotinose demonoloogiast Ilmunud: Mäetagused, nr. 8, 1998, lk. 7-14. – “*Siin ja edaspidi jäädakse kreekapärase sõnakuju daimon (δαίμων) juurde, sest sõna ei hõlma veel seda, mida deemon kristluses. Eelkõige tähendas daimon inimest kogu elu saatvat, juhtivat ja inimese saatust määravat, tema loosi täideviivat personaalset vaimolendit, kes ka surnu hinge juhib sinna, kuhu see on määratud. Daimonite loosimisel valib hing daimoni ja mitte vastupidi.” – “[…] on Plotinose daimonikäsitlus kaasaja kireva ja samas ühekülgse demonoloogia taustal selgesti omanäoline.” – “Plotinos on alati rõhutanud, et tema filosoofia pole midagi muud kui Platoni kommentaar.” – “Me oleme need, kelle me enesest teeme. Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla.” – “Kahtlemata tekitab selline mõttearendus palju küsimusi. Kas selline langus ja tõus ei oleks võinud jääda üldse olemata? Kas hinge valik tagab alati soovitud tulemuse? Milline sisu on ikkagi ‘providentsil’ Plotinose arvates? Millised on ‘vabaduse’ piirid tema daimoni-käsitluse valguses? Need küsimused nõuavad aga ulatuslikumat uurimust.” – “Porphyriosel “valitseb metsik demonoloogia”. Tema kirjutistes liginevad kurjad daimonid inimestele looma kujul, kõik majad on neid täis. Kehad on neid täis, kui inimene einestab jne. – “Traktaat juhib meie tähelepanu veel kord sellele, et seosed mõistete ja nende sisu vahel on Plotinosele olulisemad kui nende mõistete täpsed piirid. […] Kõik piiridki selguvad üldse üksnes liikumises.”
Techne mõistest Plotinosel Ilmunud: Akadeemia, nr. 4, 2000, lk. 849-861; 2., parand. tr.: Techne. Scripta Musicalia, 2002, lk. 47-54, (link sisukorrale). – “Oma õpilastele ja kuulajatele oli ta küllap jumaliku mõõtmega õpetaja, sest tema eksistents oli üksainus pinges mõttetöö. […] Ta väljus mõtlemisest ainult uneajaks ja ka selle aja viis ta minimaalseks vähese toidu ja pideva intellekti kontemplatsiooniga.” – “[…] Plotinose järgi on maailm hinges, hing on intellektis ja intellekt on ühes, ainulises. Niisiis: maailm on peas ja mitte pea maailmas.” – “[…] tunnetusvõime ja sõnaline väljendusvõime ei ole korrelatsioonis ja ei saagi olla.“ – “Kui kunstnik satub segadusse, hakkab ta arutlema ja techne enam ei loo, techne nõrgeneb, (sest vajadus mõtelda tekib, kui mõistus väheneb; resp. kui kirjandus on nõrk, tekib nõudlus kirjandusteooria järele jne), aga kui raskusi ega hämarust hinges ei ole, siis valitseb ja tegutseb techne (IV 3. 18. 5).” – “Inimene peab alustama iseendast. Ta peab selgusele jõudma, mis on ilu tema sees. Ei saa näha ilu asjades, kui pole n.-ö. realiseeritud ilu iseendas. Inimene peab samastuma iluga iseendas […] Põhjus, miks inimene ei suuda jõuda suure kunstini, on Plotinose jaoks sageli see, et ei suudeta iseennast eelnevalt ‘esteetiliselt realiseerida’. Samas ei saa Plotinose jaoks olla sellist nähtust nagu vastik inimene, aga suur kunstnik, või suur mõtleja, aga kole iseloom.” – “Täiuslikkusele on omane, et ta loob iseenesest midagi veel ega vähene sellest.” – “Kokkuvõtteks tuleb hämmastusega tõdeda, et Plotinos pärandas Õhtumaale õpetuse kunstist, milles puudub selline mõiste nagu inspiratsioon. See, mis on inspiratsiooni asemel, võiks kanda nime intuitsioon (ld. sõnast intueor ‘sisse vaatama’). Loomepotentsid ei ole antud väljastpoolt – need on inimese enda intellektis. Ja sõltub inimesest endast, tema pingutustest, kui intensiivselt ta techne‘s osaleb ja mida ainesse panna suudab.”
Pöördu tagasi iseenesesse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis justkui skulptor, tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära, tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse; nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta “tööd oma kuju kallal”, kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed “mõõdukust pühal istmel troonimas” [—] oled tervenisti üksnes tõeline valgus.
Plotinos “Ilust”
Inimelu võimalustest ja tagajärgedest Platoni ja Plotinose vaatekohast Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi I kevadkoolis “Loodus, kultuur, religioon – sõbrad või vaenlased?” Põltsamaal 24. IV 2004. – “Liigne vaimustumine loodusteadustest võib inimese hoopis lolliks teha, kui ta hakkab füüsilise kausaalsusega põhjendama inimelu kulgu ja sügavamaid olemuslikke protsesse. Liigne süvenemine mateeriasse hävitab mingil kombel mõtlemisvõime, nii nagu ka liiga rohked aistingud lagundavad inimese ära.” – “[…] sest rõõm, sõnulväljendamatu sügav rõõm (χαρά ἀνεκλάλητος, gaudium ineffabile) näitab kõige selgemalt, kas tunnetus on tabanud tõde […].” – “Iga kõrgem tasand kujundab madalamat seeläbi, et madalam kontempleerib kõrgemat. Või teisiti öeldes: madalam kujundab iseennast, kontempleerides kõrgemat – sest see, mida silmis hoitakse ja millest mõteldakse, sellisteks ka kujunetakse. Nende tasandite vahel on teatav peegeldusseisund, aga peegel peegeldab alati tuhmimalt. Peeglid muutuvad järjest viletsamaks. Igal tasandil nõrgeneb või hajub intellektuaalne kude ja pakseneb mateeria.” – “Hinge tunnetusvõimalused on olemuselt lõpmatud […] Kogu olev vallandub laiali meie enda hinge ja sealt edasi meie mõtete sisemuses, kõik kõrgemad tasandid avanevad meie endi mõtetes, kõik tasandid on korraga kohal ja läbistavad üksteist.” – “Piisab üksnes sellest, kui intensiivistame mõistuslikku endas, et meie olemine oleks rohkem olemine. […] Me oleme need, kelle me enestest teeme (selles mõttes väidab Plotinos mõnes mõttes vürst Gabrielile vastupidist: me oleme homme just nimelt need, kes me olime täna). Me võime elada nagu loomad ja sel kombel loomad ka olla; me võime kontempleerida jumaliku mõistusena ja sel kombel jumalik mõistus ka olla. Siiski oleks täiesti ebakreekalik mõelda, et inimene saaks täielikult oma elu suunata, hoida saab ikkagi vaid põhihoovust.” – “Nauding kontemplatsioonist on absoluutselt hea ja mitte teatud piirini, nagu kehalised naudingud. Erinevalt teistest tegevustest, mida keha väsimus sunnib katkestama, on kontemplatsiooni vaja katkestada minimaalselt, sest ta ei väsita keha. Kontemplatsioon on ainus õnn, mis on puhas, katkematu ja täiuslik, ning seda elu lõpuni.”
Theos Plotinosel Ilmunud: Usuteaduslik ajakiri, nr. 1, 2005, lk. 11-27. – “Vastuolud mõtlemises ja ka õpetustes tekivad, ilmnevad ja kaovad sõnas.” – “Nt. arutleb Plotinos, et […] nii nagu jumalatel on hüve ja ei mingit kurja, nii ei ole kurja ka hingel, mis hoiab oma puhtust (I 7. 3. 10); […] jumalaile on mõistuse kujundav ettehooldeprintsiip kallis (III 3. 5. 24); igavikku võib hästi kirjeldada jumalana, kes esitab ennast nii, nagu ta on, s.o. olemine, mis on kõigutamatu ja enesega samane ja on alati, nagu ta on, seistes kindlalt elus (III 7. 5. 19); me ei tohi omistada jumalaile mälu, sest neil on sarnaselt olevalt olevale ja mõistusele üksnes igavik – neil ei ole midagi välist või aega (IV 3. 25. 13); jumalatele oleks kohatu valida tegemiseks kohatuid asju (IV 4. 35. 7): nad ei kavanda inimlikke asju nii, et mõned inimesed saavad varasteks ja teised lapsröövliteks, sissemurdjateks, templiröövliteks (IV 4. 31. 54); jumalate ilu on alati võimalik näha, olgu siis, kui nad ilmuvad silme ette, või siis, kui ei ilmu (V 8. 2. 12); võrreldes jumalaga on ka kõige ilusam inimene inetu (VI 3. 1.. 24); jumalad taevas viibivad alati kaemusseisundis, sest nad on selleks vabad (V 8. 3. 28); jne.” – “Mida taoline meetod (Sokratese dialektika: teostatakse διαίρεσις ‘jaotamine’ ja συναγωγή ‘ühitamine’) võimaldab või peaks võimaldama? Tõenäoliselt vabastada lõpuks mõtlemine sõnadest ja selle kaudu hüpostaasid staatilisest kindlapiirilisusest.” – “Samuti on teada, kui oluline oli Plotinosele perspektiiv, vaatepunkt ja vaateviisi muutmine. […] võib väita, et ka see sõna <Θεός – theos> ja mõiste nihestamine teenib perspektiivi, pidevat vaatepunkti muutmist, et ilmneks järjest kõrgem ja kõrgem, resp. sügavam ja sügavam korrastav alus, et lõpuks saavutada vaatepunkt ‘pildi’ keskmest.”
“See on justkui keegi siseneks rikkalikult kaunistatud imeilusasse majja ja vaatleks seal iga viimast kui ilustust ja imetleks neid enne, kui on näinud majaperemeest, aga kui ta siis toda näeb ja sellest mõnu tunneb, ehkki tolle loomus on teistsugune kui kujudel, ent väärt olevalt olevat kaemust, siis ta jätab kõik muu ja ta pilk on üksnes tollel, ta vaatab, suutmata silmi ära pöörata, ning pikas kaemuses ei vaata ta enam vaadet, vaid nägemine ja kaemus segunevad kokku, nõnda et see, mida ta enne nägi, on saanud nüüd vaateks tema sees ja kõik muu, mida ta on näinud, ta unustab”
Plotinos “Vormide paljususest ja hüvest“
Muusika psühhagoogilistest aspektidest Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Eesti Muusikateaduse Seltsi aastakonverentsi Tartu päeval 16. IV 2005 Tartu ülikooli keeltemajas. – “Augustinus sai Plotinoselt (nii otseseid kui kaudseid teid mööda) teatava põhikontseptsiooni, mis on ilu loomus, milline on selle mõju inimesele ja milline on ilu osa tunnetuses. Augustinuse esteetikat puudutavates kirjutistes on tunda, et ta tegelikult kirjutab kogu elu seda Plotinose kontseptsiooni iseenda jaoks lahti, kindlasti mitte orjalikult, vaid loovalt, järjest põhjalikumalt ja põhjalikumalt. Muusika asetub sellesse ilu-raamistusse juba n.-ö. ex officio või siis implitsiitselt.” – “Kahe äärmuse vahel <s.o. platoonikud ja aristoteelikud> võib eristada veel stoikuid ja epikuurlasi, aga nemad on pigem juhitud masendusest ja huumorist.” – “Augustinus võtab üle Plotinose põhilise lähtekoha: see, mis on ilus siin, on ilus seetõttu, et tal on osa idees, mis annab siinsele nähtusele terviklikkuse, allutab aine logosele. Kunstniku-muusiku ülesanne on selles, et see ühtne intuitiivne teadmine või idee nägemine laiali paigutada ainesse, meelelisse paljusesse. Kunstiteosele annab väärtuse eelnev kaemus, kontemplatsioon. Kui see on piisavalt intensiivne, sünnib kunstiteos niisamagi, juhuslikult. Sest kõik, mis on täiuslik või küllane, oob alati midagi veel. Teatavad helistruktuurid toovad kunstnikule meelde tema hinge keskme, vaimse algupära, tekitavad erootilise igatsuse saada üheks algprintsiibiga, vajaduse puhastuda, lihtsustuda, vaimseks muutuda, jumalasarnaseks muutuda. Looming on siin iseeneslik kõrvalprodukt.”
“Ilu on suurim nähtavas, ta on ka kuuldavas – sõnade ühendamisviisis, ja kogu muusikas (on ju meloodiad ja rütmid ilusad). Ning sellele, kes tõuseb meelelisest kõrgemale, on ka taotlused ilusad, ja teod ja olukorrad ja teadmised, ja on vooruste ilu. Kas on ka midagi neist kõrgemal, näitab end ise. Mis siis teeb seda, et kehad paistavad ilusad, ja kuulmine tunnistab, et helid on ilusad? Ja edasi, mil viisil on kõik ilus, mis on seotud hingega? Ja kas kõik on ilus ühe ja sama tõttu või on ilu kehas üks ja mujal teine? Ja mis on need ilud või see ilu?”
Plotinos “Ilust“
Ajast ja igavikust Plotinosel ja Augustinusel Avaldamata. Ettekanne Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi III kevadkoolis Pärnus 21. IV 2006. – “Kui inimene on koondunud mõttetegevusse, siis ta pälvib totaalse oleviku. Aeg seevastu on rebenenud hing, diastaas – aeg tekib, kui hing on pööratud paljusesse. Siis kaob olevik, tekib sündmuste järgnevus, minevik ja tulevik, mis tõmbavad hinge laiali nagu loomanaha tapamajas ja vangistavad oma dimensioonidesse.”
Hieronymus Eestis 1600 aastat hiljem, – “Kasutaksin Jaan Unduski tabavat sõnastust: „Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, [—] kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.“ Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel.”
Uni Eestis, heebrea luulekogu “Uni Jeruusalemmas” ainetel. Kui piibel tuleb jutuks näiteks üliõpilastega, pole sugugi alati selge, kas see, mida piibliks peetakse, pole hoopiski Kreutzwaldi “Maailm ja mõnda”. Põgusamalgi lugemisel saab selgeks, miks heebrea, eeskätt Tanahi luule on nii mõjuv – tema meetrika on lihtne, või oluliselt lihtsam kui kreeka luules, samas on see lihtsus väga järjekindel, lihtsus, mis mõjub ajas – teatud pikkusega lugemisperioodi järel ei lase endast enam lahti, lapidaarsust süvendab parallelism, igal tasandil. Lisaks tsitaadilisus ja selge tundmine, et väikeste tekstide taust on üks suur tekst, mis annab tähenduse igale silbilegi. Kirjutaja ei kirjuta oma kõhu efemeersustest ega raiska papüürust uidudele, lähtepunkt kujundeile tuleb väljaspoolt, teeb luule objektiivseks ja hõlmavaks, isegi kui kirjutatakse ühe inimese ühest valust.
Dumézili jumalik laip, raamatu “Indoeurooplaste müüdid ja jumalad” arvustus. – “Esmapilgul tundub, et Dumézil on hullumeelne.” – “Kui Eesti tahab oma parteimaastikku niimoodi korraldada, et see oleks indoeurooplastele mõistetavam, siis tuleks loobuda ebamäärastest ruumilistest mõistetest parteide eristamisel, nagu keskel, paremal või taga, ja tuleks lihtsalt rajada kolm parteid vastavalt toimetele: Jupiteri partei (korra, pühaduse ja õiguse partei, kuhu kuuluks haritlaskond), Marsi partei (kaitsejõud), ja Flora või Venuse partei (mis esindaks iharust, rikkust, heldust ja toiduküllust ning hõlmaks seega ärimehi ning maarahvast). Kolm toimet on võrdse tähtsusega, ja kui nad on tasakaalus, on ka ühiskond tasakaalus ja õitsev.”
Pankurid käigu puhastustulle, Jacques Le Goffi raamatu “Raha või elu” ainetel. – “Kahtlemata aitas liigkasuvõtmine otseselt kaasa majanduse õitsengule, teisest küljest aga laostas inimese hinge täiesti kuratliku subtiilsusega – tekkis võimalus saada tulu tööd tegemata, ‘logeledes’.” – “Teatud tingimustel võib ka liigkasuvõtja pälvida lunastuse. Paradiis on siiski kalkuleeritav.”
Zeus – il castrato? (Zeus – il castrato? (R. Calasso. Kadmose ja Harmonia pulmad. Tln., 2002) // Vikerkaar, 2003, 4–5, 199.) – “Kreeka müütidest kõneldakse sajandeid nagu millestki sellisest, mis tuleks üles leida ja üles äratada. Tegelikult on hoopiski noodsamad muinaslood need, mis ikka alles ootavad, et meie virguksime ning näeksime neid lugusid kui puud taasavaneva silma ees.” – “Vägistamine (jumal-jumal, jumal-inimene) on Calasso inspiratsiooni põhiimpulsse. Ühe poole kiire röövellik tugevalt infantiilne (aga Calasso jaoks pigem ülev) nauding ja lahkumine ning teise poole alandus, häbi ja sageli järgnev enese ülespoomine on Calasso meelest kreeka müütide tuumstruktuur.”
Ei mingeid valendikke! Paul Veyne’iga Platoni koopas, Paul Veyne raamatu “Kas kreeklased uskusid oma müüte?” ainetel. – “Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.”
Tacitus ja teine mõõde, Publius Cornelius Tacitus “Germaania” (Germaanlaste päritolust ja paiknemisest) ainetel. “Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe.” “Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine.” “…ühe allprintsiibina ajalookäsituses, mis ilmneb kogu tema pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev.” “Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.”
Roomlaste esteetiline taltsutamine, “Rooma kirjanduse antoloogia” kriitika. Teine õnnestumine on koostamise selge kontseptsioon, et rooma kirjanduse pidevalt muutuvat hüdrat ohjeldada. See on sõnastatud kohe sissejuhatuse algul (lk 20): „Rooma kirjandus on Euroopa rahvuskirjanduste pikas reas esimene, mis on suures osas laenuline, kodustatud üsna teadlikult akulturatsiooni, tsiviliseerimise eesmärgil kui vahend oma identiteedi määratlemisel ja ühtlasi „eurooplaseks saamisel”. Roomlased adusid, et võttes võõrsilt, Kreekast omaks kunstiliste põhimõtete järgi loodud ja kirjas jäädvustatava kirjandusloomingu traditsiooni, saavad nad rahvana „suuremaks””.
Aleksander Zaitsevi lihtsad tõed, mõtteid Aleksander Zaitsevi tööst ja elust. Zaitsev polnud manipuleeritav. Võib oletada, et just siin on üks põhjusi, miks Aleksander Zaitsev nii järjekindlalt propageeris antiikkultuuri väärtusi, miks antiikkultuur on kestvalt ja päästvalt aktuaalne, lisaks sellele, et see on hapnik kõige aktiivsemal kujul. Klassikalise hariduse olulisemaid võimalikke efekte on mittemanipuleeritavus, vaimne suveräänsus. Kui süveneda mõtte- ja kultuuripärandisse, mis on kõik olud ületanud, siis olud enam ei mõju, nad kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena.
