Oo suursugune tulelind, elu ja surma valdjas, halasta minu kui nüri ja pooliku hinge peale. Lasku ja hoia kinni oma tuld täis suu ning talitse oma punast hõõguvat keelt. Ära lase oma emotsioonidel üle keeda ja kannata veel oma vihaleekide vallapäästmisega.
Seniks las ma kohanen olukorraga, tutvun reeglitega, hooman suurust ja mõõdan kaugust. Seniks ma tõmban lapiga tolmu, tõstan külmkapis produkte ringi ja vaatan kassiga aknast välja. Seniks las ma loen ühe lõigu proosat ja keerutan lusikat väikeses espressoklaasis.
Kas ei võiks sus olla sinepiseemne suurune osa halastust, lahkust ja ennekõike lootust, et ka minust kasvab puu, mis kannab head vilja?
Riistad on võitluseks olemas, ka vahendid enesekaitseks, sabotaažiks ja rünnakuks. Puuduvaks lüliks nende ja võidu vahel on vaid usk, et maagia hakkab tööle, et lugu võtab tuurid üles ja uskumatu saab reaalsuseks. Võibolla on see vaid epiloog millelegi vahvale, traagiline algus, mis on nagu hiir, kes olles sabapidi lõksu jäänud, suudab ennast sealt välja rabeleda ja juustu mitte ainult ära süüa, vaid ka avada oma meierei.
