Hüpostaasid ja ettehoole Plotinosel

Hüpostaasid

Plotinose vaadete keskmes on kolm hüpostaasi (kr. hypostasis – olemus, aluspõhi, tegelikkus).

• ἓν (hen) – üks, hüve, ainuline, ilu
  Plotinose alge, mis on täiuslik ja kõikehõlmav, mõistuseülene, jääb aga kõigist kategooriatest ja olevastki väljapoole.
  Kui tahta jõuda üheni, tuleb järgida jumalat (Plotinose “Enneaadid” VI 8. 19. 10).
• νοῦς (nous) – intellekt, mõistus või vaim (“Tõlkida νοῦς eesti keelde kui ‘vaim’ pole võib-olla kõige parem ei mõisteloolisel ega ka sisulisel põhjustel – vaimul pole selget sidet ühegi mõttetegevust väljendava verbiga.” – Marju Lepajõe)
  Ühest esildub intellekt, mõistus, esildub paratamatult ja igavesti. See on ideede maailm (Platoni pärand), kus asuvad kõikide asjade igavesed vormid.
• ψυχή (psyche) – hing (jaguneb maailmahingeks ja üksikhingedeks)
  Intellektist esildub hing, mis on vahelüli igavese vaimuilma ja ajas muutuva mateeria vahel.

Plotinos kasutas hüpostaaside piltlikustamiseks võrdlust päikesega:

• Üks on päike ise.
• Intellekt on päikesevalgus, mis on veel allika lähedal ja puhas.
• Hing on valgus, mis hajub kaugemale ja hakkab valgustama asju (mateeriat).

Daimon kui hinge juht

Ettehoolde printsiip

Plotinose ettehooldeprintsiip: paratamatu harmoonia

1. Ettehoole kui loomulik kiirgumine Plotinose jaoks ei ole ettehoole teadlik valik, vaid olemuslik paratamatus. Nii nagu päike ei langeta otsust valgust anda, vaid valgus kiirgub temast loomupäraselt, voolab ka mõistuspärane kord kõrgematelt tasanditelt madalamatele. See iseeneslik ja “ülalt alla” suunatud korrastav mõju ongi ettehoolde tuum.

2. Pingutusevaba ja plaaniväline kord Erinevalt inimlikust hooldest, mis nõuab pingutust ja kaalumist, on jumalik ettehoole pingutusevaba. Kõrgemad printsiibid, nagu Intellekt ja Maailmahing, ei “muretse” materiaalse maailma käekäigu pärast ega pea plaane kurjuse alistamiseks. Maailma kord ei teki mitte aktiivsest juhtimisest, vaid asjaolust, et madalamad tasandid püüavad loomupäraselt jäljendada kõrgemate tasandite täiuslikkust, ammutades sealt oma vormi.

3. Üldine struktuur ja kurjuse olemus Seetõttu ei tähenda ettehoole täiuslikku kontrolli iga pisiasja üle, vaid pigem maailma üldist struktuurset terviklikkust. Selles süsteemis on maailm parim võimalik koopia igavesest Vaimu maailmast. Kurjus ei ole siin iseseisev jõud, vaid pelk ettehoolde (ehk valguse) nõrgenemine seal, kus mateeria on kõige tihedam ning algallikast kõige kaugemal.