Päike. Suvi. Massiivsed maastikukehad, voolavad veed ja avastamisväärt linnad. Kõnnin mööda kruusateed, kus aeg on liikumas niisama kergelt kui on kerge lasta vilet üle pehmete huulte. Hetke harmooniast hoolimata on mu tennistesse sattunud väike kivi, mis ärritab just nii palju, et ma lükkan pidevalt selle väljavõtmist edasi.
Õhk voolab kõrgemalt alla madalamale, kus ta imbub läbi puude ja võsa, liigub üle lagendike ja loomakarjadest mööda. Jõuan aeda ja jalas pole enam midagi, väike kivigi on läinud oma teed. Maa on jalge all soe ning kuivanud muru krõpsub õrnalt. Ümberringi on palju naabreid ja muid inimesi, kes on täiesti võõrad. Igaüks toimetab millegiga ja käib suur sagimine. Kas ma peaksin sama moodi sagima või jätkama oma seniste ulmadega, et tühja tuult taga ajada? Peenrad vajavad ju hädasti kastmist, sest muld on muutunud kuivaks kui tolm. Ei ole võimalik seda mõtet lõpetada, kui mind ründavad sääsed, suure tumeda parvega. Keset palavat suvepäeva? Täiesti mõeldamatu! Üritan neid maha raputada ja pistan jooksu. Jooksen mitu korda ümber maja ja seejärel majja sisse, aga taipan, et see kõik oli vaid minu peas.
Quiero amarte sin tiempo. Vamos, refugiémonos en el tiempo oculto!
Que es exactamente el tiempo oculto? Realmente no lo sé, y esto nos da una ventaja para no ser encontrados, ni siquiera por nosotros mismos. Un besito para un futuro encantado, mágico e inexplorado.
