Olin üksinda garaažis, mis oli omakorda veel suuremas maa-aluses garaažis – garaaži inception par excellence. Toimetasin oma Getzi juures, vaatasin teda siit poolt ja siis sealt poolt ning tundus, et kõik on korras. Sellest hoolimata olid mõtetes kahtlused ja asjad, mis võiks kõik tulevikus katki minna. See rumal komme muidkui mõtteid keerutada ja tulevikus elada vajab süsteemset eemaldamist, välja juurimist, veega alla laskmist jne.
Ootasin garaažis, et vanaisa tuleks. Ta lubas tulla ja siis pidime koos edasi vaatama, et mis saama hakkab. Kui ma oma väikesest garaažist suuremasse läksin, oli seal peris palju teist rahvast. Tundus, et paljud neist elavad seal oma boksides. Iga sellise boksi juures oli kastidega puuvilju, peamiselt õunu. Need olid suured, punased ja läikivad. Esimene mõte, mis pähe tuli oli, et ju neid on pritsitud – looduses ju selliseid pole.
Bokside vahel liikudes nägin ühes kohas kastides maasikaid, ikka väga väga suuri. Need olid otstest valged, suurte pooridega, keskelt punased ja teiselt poolt otsast rohelised. Korraliku õuna suurused. Kui ma sinna maasikate juurde seisma jäin, tuli juurde üks mees, kes esmapilgul tundus kurja ja isegi vägivaldse hoiakuga. Tema aga pakkus mulle maasikaid ja see eelnev tunne kadus hetkega, pigemini tekkis hoopis sümpaatia. Võtsin ühe maasika vastu ja tulin sealt tulema. Maitsmata see jäigi.
Vanaisa oli kusagil seal lähedal, ajas omi asju. Peas keerles viisijupp: “Angel, gloomy angel…”
