Olin üksinda garaažis, mis oli omakorda veel suuremas maa-aluses garaažis. Toimetasin oma Getzi juures, vaatasin teda siit ja sealt poolt ning tundus, et kõik on korras. Sellest hoolimata olid mõtetes kahtlused ja asjad, mis võiks kõik tulevikus katki minna. See rumal harjumus muidkui mõtteid keerutada ja tulevikus elada vajab eemaldamist, välja juurimist, veega alla laskmist.
Ootasin garaažis, et vanaisa tuleks. Ta lubas tulla ja siis pidime koos edasi vaatama, et mis siis saab. Kui ma oma väikesest garaažist suuremasse läksin, oli seal peris palju teist rahvast. Tundus, et paljud neist elavad seal oma boksides. Iga sellise boksi juures oli kastidega puuvilju, peamiselt õunu. Need olid suured, punased ja läikivad, esimene mõte oli, et ju neid on omajagu pritsitud.
Bokside vahel liikudes nägin ühes kohas kastides väga suuri maasikaid, ikka väga väga suuri. Need olid otstest valged, suurte pooridega, keskelt punased ja teiselt poolt otsast rohelised. Tavalise õuna suurused. Kui ma sinna maasikate juurde seisma jäin, tuli juurde üks mees, kes esmapilgul tundus kurja ja isegi vägivaldse hoiakuga. Tema aga pakkus mulle maasikaid maitsta ja see eelnev tunne kadus sellega kohe ära, pigemini tekkis hoopis sümpaatia. Võtsin ühe maasika vastu ja võtsin selle endaga kaasa ning tulin sealt tulema. Maitsmata see jäigi.
Vanaisa oli kusagil seal lähedal, ajas omi asju. Minul keerles peas viisijupp: “Angel, gloomy angel…”
