Toon allpool ära mõned allikad, millest olen ammutanud inspiratsiooni ja mis mõjuvad Marju Lepajõele nii omaselt vaimustavalt. Olen talle selle töö eest väga tänulik, sest tänu sellele olen nii mõnegi lukus hetke oma elus lahti muukinud.
Video ja audio allikad:
Ööülikool. Marju Lepajõe “Miks haridus on püha?”, 2015, Raadioteater
Plekktrumm. Marju Lepajõe “Omaenda stiilist”, 2015, Plekktrumm
Ööülikool. Marju Lepajõe “Innocentius III inimelu viletsusest”, 2016, Vikerraadio
Reformatsioonikongress ja EELK UI 70: “Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid”, 2016, Eesti Rahvusraamatukogu
Keelesaade. “Mida ütleks Jaan Tõnisson?”, 2019, Vikerraadio
Totalitarismi tüvi: Marju Lepajõe külalisloeng, 2019, Edmund Burke’i Selts
“Marju Lepajõe. Päevade sõnad”, 2019, Režissöör Vallo Toomla, tootja F-Seitse
Raamatud:
Roomalste taltsutamine, 2011, “Eesti mõtteloo” sarjast
- Tacitus ja teine mõõde, Publius Cornelius Tacitus “Germaania” (Germaanlaste päritolust ja paiknemisest) ainetel.
“Hea tava Eesti kultuuri- ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe.”
“Rahulikult kulgeva asjaliku kirjelduse sees ilmub järsku uus peatükk, mis mõjub täiesti eepose algusena: “Svioonidest edasi on teine meri, tardunud ja peaaegu liikumatu. Seda, et ta ümbritseb ja piirab kõikjalt maailma, tõendab see, et loojuva päikese viimane sära kestab seal niivõrd selgena päikesetõusuni, et tuhmistab isegi tähed. Peale selle lisab rahvauskumus, et on kuulda tõusva päikese häält ning näha hobuste kuju ja pead ümbritsevaid kiiri. Sinnani siis – ja kuuldus on tõene – ulatub maailm. Niisiis, Sveebi mere parem kallas uhub juba aestide hõime …” (lk 23). Siit kohaselt jätkata suudaks ainult Vanemuine.”
“…ühe allprintsiibina ajalookäsituses, mis ilmneb kogu tema pärandis: ajaloos valitseb mõistatuslik püüdlus või kalduvus tühise ja absurdse poole. Seda püüdlust võib näha iga päev.”
“Kuidas ropust ja haiglasest elust elegantselt kirjutada ja anda kõigele seeläbi teine, igavikuline mõõde, seda saaksid Tacituselt õppida kõik. Napid, aga väga tuumakad üldistused, surmlik sarkasm lasevad aimata sügavat isiklikku kogemust, mille üle on pikalt järele mõeldud. Tema kordumatu stiil mõjub kergena, aga elu selle taga, stiili saavutamine ei ole küll kerge olnud.”
- Ei mingeid valendikke! Paul Veyne’iga Platoni koopas, Paul Veyne raamatu “Kas kreeklased uskusid oma müüte?” ainetel.
“Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.”
- Zeus – il castrato? (Zeus – il castrato? (R. Calasso. Kadmose ja Harmonia pulmad. Tln., 2002) // Vikerkaar, 2003, 4–5, 199.)
“Kreeka müütidest kõneldakse sajandeid nagu millestki sellisest, mis tuleks üles leida ja üles äratada. Tegelikult on hoopiski noodsamad muinaslood need, mis ikka alles ootavad, et meie virguksime ning näeksime neid lugusid kui puud taasavaneva silma ees.”
“Vägistamine (jumal-jumal, jumal-inimene) on Calasso inspiratsiooni põhiimpulsse. Ühe poole kiire röövellik tugevalt infantiilne (aga Calasso jaoks pigem ülev) nauding ja lahkumine ning teise poole alandus, häbi ja sageli järgnev enese ülespoomine on Calasso meelest kreeka müütide tuumstruktuur.”
- Pankurid käigu puhastustulle, Jacques Le Goffi raamatu “Raha või elu” ainetel.
Kahtlemata aitas liigkasuvõtmine otseselt kaasa majanduse õitsengule, teisest küljest aga laostas inimese hinge täiesti kuratliku subtiilsusega – tekkis võimalus saada tulu tööd tegemata, “logeledes”.
Teatud tingimustel võib ka liigkasuvõtja pälvida lunastuse. Paradiis on siiski kalkuleeritav.
- Dumézili jumalik laip, raamatu “Indoeurooplaste müüdid ja jumalad” arvustus.
Esmapilgul tundub, et Dumézil on hullumeelne.
Kui Eesti tahab oma parteimaastikku niimoodi korraldada, et see oleks indoeurooplastele mõistetavam, siis tuleks loobuda ebamäärastest ruumilistest mõistetest parteide eristamisel, nagu keskel, paremal või taga, ja tuleks lihtsalt rajada kolm parteid vastavalt toimetele: Jupiteri partei (korra, pühaduse ja õiguse partei, kuhu kuuluks haritlaskond), Marsi partei (kaitsejõud), ja Flora või Venuse partei (mis esindaks iharust, rikkust, heldust ja toiduküllust ning hõlmaks seega ärimehi ning maarahvast). Kolm toimet on võrdse tähtsusega, ja kui nad on tasakaalus, on ka ühiskond tasakaalus ja õitsev.
- Uni Eestis, heebrea luulekogu “Uni Jeruusalemmas” ainetel.
Kui piibel tuleb jutuks näiteks üliõpilastega, pole sugugi alati selge, kas see, mida piibliks peetakse, pole hoopiski Kreutzwaldi “Maailm ja mõnda”.
Põgusamalgi lugemisel saab selgeks, miks heebrea, eeskätt Tanahi luule on nii mõjuv – tema meetrika on lihtne, või oluliselt lihtsam kui kreeka luules, samas on see lihtsus väga järjekindel, lihtsus, mis mõjub ajas – teatud pikkusega lugemisperioodi järel ei lase endast enam lahti, lapidaarsust süvendab parallelism, igal tasandil. Lisaks tsitaadilisus ja selge tundmine, et väikeste tekstide taust on üks suur tekst, mis annab tähenduse igale silbilegi. Kirjutaja ei kirjuta oma kõhu efemeersustest ega raiska papüürust uidudele, lähtepunkt kujundeile tuleb väljaspoolt, teeb luule objektiivseks ja hõlmavaks, isegi kui kirjutatakse ühe inimese ühest valust.
- Roomlaste esteetiline taltsutamine, “Rooma kirjanduse antoloogia” kriitika.
Teine õnnestumine on koostamise selge kontseptsioon, et rooma kirjanduse pidevalt muutuvat hüdrat ohjeldada. See on sõnastatud kohe sissejuhatuse algul (lk 20): „Rooma kirjandus on Euroopa rahvuskirjanduste pikas reas esimene, mis on suures osas laenuline, kodustatud üsna teadlikult akulturatsiooni, tsiviliseerimise eesmärgil kui vahend oma identiteedi määratlemisel ja ühtlasi „eurooplaseks saamisel”. Roomlased adusid, et võttes võõrsilt, Kreekast omaks kunstiliste põhimõtete järgi loodud ja kirjas jäädvustatava kirjandusloomingu traditsiooni, saavad nad rahvana „suuremaks””.
- Aleksander Zaitsevi lihtsad tõed, mõtteid Aleksander Zaitsevi tööst ja elust.
Zaitsev polnud manipuleeritav. Võib oletada, et just siin on üks põhjusi, miks Aleksander Zaitsev nii järjekindlalt propageeris antiikkultuuri väärtusi, miks antiikkultuur on kestvalt ja päästvalt aktuaalne, lisaks sellele, et see on hapnik kõige aktiivsemal kujul. Klassikalise hariduse olulisemaid võimalikke efekte on mittemanipuleeritavus, vaimne suveräänsus. Kui süveneda mõtte- ja kultuuripärandisse, mis on kõik olud ületanud, siis olud enam ei mõju, nad kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena.
- Hieronymus Eestis 1600 aastat hiljem,
Kasutaksin Jaan Unduski tabavat sõnastust: „Huvitavaimad inimeste seast on geeniused: kõige normaalsemad inimesed, [—] kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.“ Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärasust, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel.
