Ühe lõpp on teise algus. Kuldsed lehed ja loojuva päikese valgus embavad hinge, aga kas lõpuks ei teki ka sellest väsimus ning kas nostalgia ei mõju umbsena? Kuldse äärega käekell peegeldab soojust ja kriimud klaasil on justkui muiged, mis pilgutavad hoiatavalt silma. Uus algus vajab ruumi ja anname aru, et värskus ja vana mööbel on pidevas konfliktis ning konflikte on juba niigi palju. Keegi sosistab kõrva, et õige pea oleme kohal.
Istun sooja kivimüüri peal ja võtan päikest, õhk on parajasti soe, olles ei liiga palav ega liiga jahe. Tähelepanu köidab eemal samuti päikese käes kükitav kass. Ta istub seal vaikselt ja tema päikese käes helkiv pehme punane karv tundub vääga pehme. Kassid köidavad alati mu tähelepanu! Tõusen püsti ja hiilin lähemale. Kassi kõrvade liikumisest saan aru, et mind on märgatud. Sellest hoolimata jääb ta oma kohale ega jookse ära. Lähemale jõudes näen, et seal kus tal silmad peaksid olema, on vaid imelikud korbad, mille vahelt tilgub mingisugust hägust löga. See häiriv pilt paneb terve mu keha kuidagi veidralt surisema nagu tunneks, et iga hetk võib mingi osa üles öelda või midagi ootamatut juhtuda. Soovin talle südames kõike head ja jätan ta sinna päikese kätte istuma.
Paluks veel üks lõpp enne lõppude lõppu. See lõpp võiks olla teist värvi ja uus käele katsuda, maitselt segu Kassiopeia ja Linnutee hommikusest kastest.
On olemas meditatsioon, mille käigus püütakse ette kujutada ja võimalikult reaalselt tajuda seda, mis tunne on kustutada majas kõik tuled. Jääb vaid pimedus, tühjus ja vaikus (kui veab, siis ei jää sedagi). Koos kõigega kaob kurbus ja raskemeelsus, armumised ja ahvatlused. Mis tuleb kõige selle asesmele?
Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.Valge hobune
läheb tuulega kaasa.Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.Nüüd võivad kõik
– Lorna Crozier “The Motionless Angel” (“Liikumatu ingel”), Smoke, 2000, tõlge: Hasso Krull
sealt otse läbi minna
ja kaduda.
