Vaikus ja eraldatus

Ibn Arabi neli vaimse tarkuse sammast

19. 10. 2022

Ibn Arabi kirjutab oma raamatus “Neli vaimse tarkuse sammast” neljast viisist, mis aitab inimest vaimsel teel edasi jõuda. Raamat on lühike ja konkreetne, mis põhineb tema enda kogemustel ning tähelepanekutel.

Vaikus

On kahte tüüpi vaikust. Esimene vaikus on seotud kõne ja häälega, mis tuleb läbi suu, lihtsalt öeldes heliline vaikus – oskus olla vait. Püüe selle vaikuse poole on suure kaaluga. Erandiks vaikuse juures on kõnelemine Jumalaga.
Teine vaikus on seotud südamevaikusega. See on mõttetegevuse lakkamine, sisemise dialoogi puudumine, loobumine mälestustest ja lahtilaskmine tuleviku plaanidest. Südamevaikuse kaal on mõõtmatu.

“See, kelle suu on vaikuses, aga süda mitte, kergendab oma koormat.”
“Kui mõlemad, nii suu kui süda on vaikuses, kerkib esile sisim teadvus (sirr) ja Looja näitab ennast.”
“See, kelle süda on vaikuses, aga suu mitte, on tarkuse keelega kõneleja.”
“See, kes ei oma ei vaikset südant ega vaikuses suud, on kuradi lükata ja tõmmata ja tema naerualune.”

Ibn Arabi sõnul on täielik südamevaikus siiski inimese jaoks võimatu. Selle puhtaim vorm on kõnelemine Jumalaga ja sõnad, mis tulevad huulile on Jumalast ning võimalikult asjakohased ja tähenduslikud.

Eraldatus

On kolm põhjust, miks keegi peaks soovima ennast kõigest maisest eraldada:

  • Hirm selle ees, et teised inimesed võivad teda negatiivselt mõjutada.
  • Hirm selle ees, et ta võib ise teisi inimesi negatiivselt mõjutada.
  • Soov olla ja suhelda vaid koos Jumalaga.

Eralduses olles tuleb vaikus loomulikult. Erandiks on vaid südamevaikus, sest võimalik on iseendaga suhelda ka kõigest muust peale Jumala ja teistega peale Jumala (seesmised dialoogid, hallutsinatsioonid jm ilmutused).

Eraldatus ei toimu püüdleja südames mitte kunagi, kui ei ole võõristustunnet kõige maise vastu, millest üritatakse eralduda. Samuti on vajalik selgust ja kindlust, mis puudutab Jumalat. See võimaldab segamatut sisekaemust ning välistab kõik muud segavad mõtted.

The pain was so great, that it made me moan; and yet so surpassing was the sweetness of this excessive pain, that I could not wish to be rid of it. The soul is satisfied now with nothing less than God.

The Life of Teresa of Jesus
Meenutused Badge