Suurepärase värvitunnetusega Isabel Garmon maalib jumalikult. Oma töödes kasutab ta värve otse teispoolsusest. Tema maalides on nii sügavust kui ka õhulisust. See tasakaal ja need pöörased värvide mängud on lummavad.
Samas on tema autoportree peaaegu monokroomne, kus ta on põhifooniks valinud määrdunud pähklipruuni ja sekka oliivirohelisi ning seda ilusat tuhmi sinist. Kogu see kooslus töötab omavahel suurepäraselt.
Oma koopia tegin natuke teistsuguse. Värvid on kohati endast välja läinud ja nad on pigem sarnased Isabeli teiste töödega.
Võtsin aluseks tema maali, mis mulle väga meeldis ja tulemuseks on meistrikoopia minu enda võtmes.
“Kui me tahame midagi kord puhtalt näha, tuleb meil kehast vabaneda ja hinge enesega kaeda asju endid.”
– Platon, Phaidon, 66d–e. Tlk Marju Lepajõe. — Platon: Teosed, I. Koost. Marju Lepajõe. Tartu: Ilmamaa, 2003, lk 61.