Minikoomiks unenäoliste fragmentidega.
Üksik vaatleja seisis iidse palvemaja ees, mis oli tuhat aastat pimeduses seisnud. Kuid nüüd, ootamatult hakkas selle sees kumama kihiline, hingav valgus. Ta vaatas tühja kõrbe ja iidset ehitist ning küsis: “Kust tuli valgus tuhandeaastasesse palvemajja?”
Tema peas tuksus mõte: “Valguse taasilmumine on sama, mis hinge ellujäämine”. See mõte sai kosutuseks tema katsumusi täis teekonnal.
Iga valgus vajab kedagi, kes seda näeb. Iga hing vajab kedagi, kes teda kuuleb. Ja iga andestus algab küsimisest, et andestataks.
Palvemaja valgus jäi põlema, oodates järgmist rändajat, kes taipaks näha ja küsida.
